Mu mees on tahtnud maale elama minna juba miljon aastat. Tema lapsepõlv möödus Põlvas konnates üksi mööda metsi ning see vast on vajutanud temale sügava jälje, et maal on lahe. Mina olen olnud maakoha suhtes skeptiline. Põlise linnalapsena oli maale minek sügavalt aut ning eriti häiris tiinekana, mind see, et maal pole ju Mtv-d, seega mida on seal teha. Kuigi maal veedetud suved on tagasi vaadates ikka lahedad, see kuidas ma hommikul kella 7 ajal lehmi karjamaale viisin ja vasikate eest hoolitsesin. Kuidas me vanaemaga laudas lehmi lüpstes laulsime. (Tegelikult lüpsis lehmi ikka tema mina konutasin põhupallide otsas). Muidugi pubekana, keeldusin ma päevade kaupa toast lahkumast ja kuulasin makki, aga enne seda oli suht ok. Mäletan kuidas ma vihkasin heina tegemist.
Kui meil sündisid lapsed, siis tundsin esimest korda, et linnas on nõme. Jalutada saab koerte poolt täis situtud parkides (miks nii paljud koera junne ei korja, mina ei saa aru), pinkidel käratsemas a-sotsiaalid või muidu eluheidikud. Eriti nõme on olukord meie lähedal asuvas Karu pargis. Sealt tasub eemale hoida, kui sots toetuste maksmise aeg on. Igatahes tundsin, et oleks vaja koht, kus lapsed saaksid joosta ja mängida. Alguses oli mehel ikka see jutt, et linna lähedale vaja osta maja ja siis läheme sinna elama. Eelmine aasta vanaema sünnipäevalt tulles (märtsikuus), vaatasin igatsevalt tee kõrval olvaid majasid ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui meil oleks ka selline koht ja siis ma pakkusin välja, et ostame maja, aga teeme sellest nädalalõpu maja. Et oleks üks koht, kuhu linnast pageda. Ja kompromiss minu ja abikaasa soovide vahel oli saavutatud.
Hakkasime siis kohe maju vaatama. Leidsime juba teise vaadatud maja meie oma olevat, koht oli tõesti ilus. Kahjuks oli seal renoveerimist alustatud ja kogu maja oli puhtaks tehtud ning seal sees polnud võimalik elada. Pank aga sellise koha ostmiseks laenu ei anna. Peale selle puudus meil sissemaksu raha. Alustasime siis raha kogumist ja vahel käisime ka mõnda maja vaatamas. Selleks kevadeks oli raha koos. Alustasime väga tõsiseid uuringuid ning leidsime Ahja lähedalt ühe maja, mis meile meeldis, kuid mille hind oli soolane. Samas puudus majapidamises kaev, see oli täis aetud ja tegemist oli ka madala kohaga, ehk kevadel oli seal uputamist oodata. Ja tiik oli ka sel krundil. Väikeste lastega oli see ikka suur miinus.
Siis leisime jõgevamaal ühe maja, mis tundus vaatamist väärt ja helistasime maaklerile, kes soovitas meile hoopis Kasesalu talu. Mees oli väga skeptiline selle maja suhtes, kuid leppisime kokku aja, et seda vaatama minna. Seda Kasesalu talu olime kv-st küll näinud, kuid pildid olid selle maja kohta suht õudsad ja korrakski ei tekkinud mõetet seda vaatama minna. Kuid........ kui me õuele jõudsime oli selge, et sellist maja polnud me kogu otsimisprotsessi ajal näinud. Tõeline maakoht, mida polnud remondiga ära rikutud. Majja sisse astudes võitis esik mu heaks kiidu, kuna seal asetsevad uksed olid nii väikesed, et pidid kummardama, et sisse minna. JEEE, tõeliselt arhailine koht. Vesi oli lausa sisse toodud ja elektrijuhtmed olid kõik uued veetud. Ja hind, lausa suurepärane, millise pärli me saime nii väikese raha eest. Jah, sel majal on ka miinused- pool maja on savist ja üks savisein on viltu, katused on mõlemal majal läbi, aknavahed on makrofleksi täis lastud, aga see kõik on parandatav.
Ja nüüd ongi meil olemas tõeline sara, millest meie kujutlustes tuleb maailma kõige ägedam talukoht.
Maakler ütles selle plastikakna kohta nii ilusasti, et see et meile tundub see aken karjuv vägivald aga see ei tähenda midagi, mõne jaoks võib see olla maailma kõige olulisem. Ja nii ongi:)
